Kuraatoriprogramm

Vaba Lava kuraatoriprogrammi pass
7 uuslavastust, parimad istekohad, kutse esietenduse peole, üllatused läbi hooaja.
Hind 89 €.

Müügil Piletilevis

VABA LAVA KURAATORIPROGRAMM 2017/2018 HOOAJAL

Teemad: Big Data (andmete üleküllus) ja Post-Truth (tõejärgsus)

Kuraatorid: José Alfarroba ja Tristan Barani (Prantsusmaa)

Järjekord Lavastus Lavastaja(d) (Kaas)produktsioon
19.09.2017 “BIG DATA” Alexandre Zeff (Prantsusmaa)
Vaba Lava
04.11.2017 (“Teisitimõtleja”) Andri Luup Vaba Lava
20.12.2017  “Öö lõpp”  Rainer Sarnet Vaba Lava
26.01.2018  “Pilveooper ehk Dido probleem” Mart Kampus, Liina Keevallik, Christina Batman (Prantsusmaa)  Vaba Lava
23.03.2018 “Enne meid oli veeuputus” Jaak Kilmi, Kiur Aarma, Andris Feldmanis Vaba Lava ja NUKU
10.04.2018  Kevadine ärkamine” Armel Roussel (Belgia/Prantsusmaa) Vaba Lava
09.2018 Etenduskunstide HACKATHON ühislooming Vaba Lava
19.09.2018 “Pandora 3.0” Salvatore Calcagno (Belgia/Itaalia) Vaba Lava

 

I

BIG DATA

Lavastaja: Alexandre Zeff (Prantsusmaa)

 

„BIG DATA“ on lavastus, mille keskseks küsimuseks on, kuidas navigeerida digitaalse revolutsiooni järgses maailmas, kus tänu kolossaalsele andmemahule, on mistahes informatsioon põhimõtteliselt kättesaadav. Oleme sisenenud uude ajastusse, kus esmapilgul näib kõik olevat võimalik ja iga kõrgus on ületatav.

Eluiga pikeneb, haigused on kontrolli all, inimesi ohustab pigem ülekaal kui nälg, sõjalises konfliktis surma saada on vähem tõenäoline kui surra oma käe läbi jne. Mitte kunagi inimkonna ajaloos pole elu olnud inimeste jaoks nii soodne. Kuid igal mündil on paraku ka teine pool: me oleme täielikult kaotamas võimalust privaatsusele, anonüümsus näib olevat välistatud ning peame elama ühiskonnas, kus iga meie sammu on võimalik kontrollida.

Kuidas kujutada laval inimeksistentsi, kus meid ümbritsev info üleküllus võib muutuda kakofooniliseks müraks? Lavastus „BIG DATA“ kujuneb tantsijate ja muusikute ühisloomingus ning üritab interdistsiplinaarsete kunstiliste vahenditega edasi anda ajastu vaimu, pulseerivat organismi, võimsa vooluga jõge, mis haarab kaasa kõike, mis teele ette jääb.

Alexandre Zeff on tunnustatud prantsuse noorema põlvkonna näitleja, teatrilavastaja, filmirežissöör ning produtsent. Ta on loonud nii lühifilme kui täispikki mängufilme, samuti dokumenaale. Vaatamata noorele eale on ta teinud üle 20 teatri- ja filmirolli. Alexandre Zeff on lõpetanud Pariisi Konservatooriumi Teatriakadeemia (Conservatoire national supérieur d’art dramatique) esmalt näitleja ja hiljem lavastajana ning samuti Pariisi filmikõrgkkooli La Femis (Fondation Européenne pour les Métiers de l’Image et du Son). 2007. aastal lõi Alexandre Zeff oma teatrikompanii nimega La Camara Obscura.

 

II

(Teisitimõtleja)

ehk (sulgudes Dissident)

Autor ja lavastaja: Andri Luup

 

Lugu räägib endisest punkarist ja bändimehest, kes omal ajal teadis, millisele diktaatorile vastandudes ta oma laule kirjutas ja mis tõe pärast ta vangis istus. Ent tõejärgses mitmeplaanilisuses on ta kaotanud igasuguse fookuse. Temast on saanud inimene, kes on alla vandumas isiklikule heaolule, kes vanast vihast mässab internetis, kirjutab vihakõnet ning antikapitalistlikke suurkorporatsioonide vastaseid kommentaare. Tema elu on läinud allamäge, ta on lõhkunud oma lähisuhted ning on määratud väljakutsuva käitumise tõttu viharavile. Mees peab olema ühiskondlikult kasulik, aga millise tõe või millise hüve eest ta inimkonna tulevikku silmas pidades võitlema peaks. Kuhu inimkond liigub? Vaene punklegend ei suuda aru saada, mille nimel edasi elada.

Punkarile on määratud viharavi konsultandiks ja mentoriks noor doktorant Stockholmist, kes üritab teda lahti muukida, tema viha kuidagi kanaliseerida. Aga see ei ole kerge ülesanne ja raske on ennustada, kuhu see kõik viib. Keeruline on leppida, kui sa ei tea, kellega sa tülis oled, või kui oled leppimatu loomusega. Mees, kes ütleb välja tõtt, mida keegi enam ei vaja.

 

Osades: Ivo Uukkivi, Mari Abel või Laura Peterson, Eliann Tulve

Kunstnik: Joanna Juhkam

Produtsent: Ere Naat

 

III

Öö lõpp

Lavastaja ja dramaturg: Rainer Sarnet

  1. Mauriaci romaani “Öö lõpp” dramatiseeringu toob lavale filmirezissöör Rainer Sarnet.

Nobeli preemia laureaat F. Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Therese Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes.

Kaunis mürgitaja Therese Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Theresest endast?

Psühholoogilise realismi võrku punuvad laval peaosades kaks Mariat – Maria Peterson Therese Desqueyroux` ja Maria Koff tema tütre rollis. Mauriac´i musikaalseks nimetatud tekstile lisab mürgiauru helilooja Ann Reimann ansamblist “Eeter”. Öölõpu atmosfääri loob kunstnik Laura Pählapuu.

Helilooja: Ann Reimann

Kunstnik: Laura Pählapuu

Osades: Maria Peterson (Therese Desqueyroux) and Maria Koff (Marie Desqueyroux)

 

IV

Pilveooper ehk Dido probleem

Autorid ja lavastajad: Mart Kampus, Liina Keevallik ja Christina Batman

„Pilveooper“ räägib inimeseks olemisest olukorras, kus peakohal on taevas täis informatsiooni. Kogu “personaalpilvedesse” ehk “cloud’idesse” salvestatud infohulk on sama kontrollimatu nagu ilm ise ja iga kell võib sealt kohatul hetkel midagi alla sadada.

Lavastuse tehniline lahendus paljastab julma tõe – süütud valged lammaspilved pole enam lihtsalt head pehmed padjad ingli istumise all, nad on tulvil andmeid, nii vajalikke ja hädavajalikke kui lihtsalt jampsi, puhast entroopiat. Seal, kus vanasti elasid jumal ja juhus, on nüüd kraamiladu – seal saab nii shoppingul kui vargil käia, väärtinfot kalastada kui ka müramutta uppuda.

Juhus pole sealt siiani kuhugi kolinud. Sellest pilveooper kõnelebki: nii inimese tehtud kui tuulte poolt kokku aetud pilvedest võib igasuguseid ootamatuid ja hämaraid sekkumisi tulla – kaugeltki mitte ainult vihma. Publiku pea kohal, pilvedes, toimub elu – laval viibivatele üksikutele habrastele inimkujudele vastandub lava kohal tehnilistel sildadel liikuv, vabatahtlikest koosnev kakofooniline koor, kes kehastab “Big Data’t” ja sekkub laval toimuvasse täiesti kohatutel momentidel.

Laval on 3-4 näitlejat/lauljat ja üleval “taevas” 70-100 vabatahtlikku. Julgemad viimastest esinevad kohati rippuvas asendis. Võimalik, et laval on ka mõni pillimängija.

Osalevad kolm pilvetüüpi:

Looduslikud pilved – need, kes erinevate õhumasside kokkupõrgetest tekivad või need, kes lihtsalt tõmbetuulega ringi sõidavad;

Andmepilved – need, kelle inimene välja on mõelnud ja mida igal endast lugu pidaval kodanikul personaalselt vähemalt üks kuskil ringi heljub;

Dramaatilised pilved – need, kes oma ilmumisega alatasa halbu endeid kaasa toovad ning kelle lahkumine konventsionaalses dramaturgias õnnehetke tähendab.

Lugusid on teineteisega läbi põimunud mitu. Igaüks käivitub siis, kui parajasti tahab (loe: siis kui nähtamatu nupp sisse lülitub). Tegelased võivad niimoodi kogemata lugusid vahetada.

Nagu ooperile kohane, on mängus baasmüüt – “Dido ja Aeneas”, mille õhujuured endile ka teistele tasanditele pesa teevad. Härjanahal, mille kuninganna Dido peenikeseks ribaks lõikab ja seega Kartaago rajamiseks vajaliku maatüki välja petab, on kummalisi sarnasusi e-Eesti “pilvesaatkondade” projektiga. “Dido probleem” on matemaatikas tuntud kui isoperimeetriline mõistatus.

Esialgne kunstiline meeskond: Mart Kampus (autor, lavastus), Liina Keevallik (autor, kujundus), Christina Batman (autor, laul), Liina Vahtrik (laul), Louis Arlette (muusika ja helikujundus), Eero Epner (dramaturgia), Jérôme Dupont (video).

 

V

EV100 TEATRISARI „SAJANDI LUGU“

Vaba Lava ja NUKU koostöölavastus 1980ndatest

Enne meid oli veeuputus

Autorid ja lavastajad: Jaak Kilmi, Kiur Aarma ja Andris Feldmanis

 

Kui anda sellele lavastusele mingi žanr, siis võiks see olla eepiline kommunaaldraama. Loo keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv.

Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.

 

Läbi ühe maja loo räägime me kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. 1980ndate alguses kehastas moodne nõukogude korterelamu eestlastele võimalust kõigi mugavustega eluks, kümnendi lõpuks sai sellest trööstitult hall monument ebaõnnestunud utoopiale.

 

Jälgime seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma. Uurime tagasivaateliste monoloogide, arhiivikaadrite ning lavastusliku videomaterjali abil, kuidas põimuvad isiklikud lood ja suur ajalugu, asetades maailma keskpunkti ühe paneelmaja Õismäe teel.

 

Kunstnik: Liina Keevallik

Helikujundus: Horret Kuus

Muusikajuht: Tomi Rahula

Osades: NUKU teatri näitlejad ja Tallinna Poistekoor

 

VI

Kevadine ärkamine

Lavastaja: Armel Roussel (Belgia/Prantsusmaa)

Prantsuse päritolu belgia lavastaja Armel Rousseli „Kevadine ärkamine“ põhineb saksa tuntud ning vastuolulise näitekirjaniku Frank Wederkindi samanimelisel näidendil, mille teemaks on seksuaalsuse tärkamine, tabud, alateadlikud hirmud ja ihad. Kuigi näidendi esmalavastus toimus enam kui 100 aastat tagasi, on selle teose temaatika Armel Rousseli arvates jätkuvalt aktuaalne, värske ning intrigeeriv. Lavastaja on Wederkindi juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud. Lavastus, mis valmib koosloome meetodil, kaasab kümmekond näitlejat Prantsusmaalt, Belgiast, Šveitsist ja Jaapanist ning kunstilist meeskonda Belgiast ja Eestist. Lavastusele on plaanitud 2018/2019 hooajaks järg „Kevadine ärkamine 2.0“ koostöös eesti kunstnikega.

 

Armel Roussel on prantsuse päritolu Belgia teatrilavastaja. Ta on tegev teatrikompaniis Utopia 3, samuti on ta teatripedagoog Belgia Riikikus Etenduskunstide Kõrgkoolis (INSAS). Armel Roussel on regulaarselt viinud läbi töötubasid ja kursuseid Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Senegalis, Rumeenias ja teistes maades. Alates 1996. aastast kuni käesoleva ajani on ta teinud kokku 24 lavastust Belgia, Prantsusmaa, Portugali, Hispaania, Šveitsi ja Kanada teatrites. Oma lavastuste eest on Roussel pärjatud arvukate teatriauhindadega.

 

 

VII

ETENDUSKUNSTIDE HACKATHON

  1. aasta juunis toimuv rahvusvaheline etenduskunstide hackathon toob kokku noored lavastajad, näitlejad ja tantsijad nii Eestist, Prantsusmaalt kui mujalt maailmast. Nädala jooksul lavastatud etenduskunstide lühivormid tuuakse publiku ette Vaba Lava ja Telliskivi loomelinnaku erinevates etenduspaikades.

VIII

Pandora 3.0

GEN Z – otsides ilu

Lavastaja: Salvatore Calcagno (Belgia/Itaalia) 

Vabal Laval etenduv „Pandora 3.0“ on osa Salvatore Calcagno ja tema meeskonna suuremast projektist „GEN Z – otsides ilu“, mis viiakse läbi erinevates Euroopa linnades (Mons, Bruxelles, La Louvière, Belgrade, Tallinn, Luxemburg, Pariis, Madriid ja Barcelona). Hetkel kirjutatakse palju Y generatsioonist, kuid selle projekti eesmärgiks on uurida, millised hoiakud ja väärtushinnagud on uuel eurooplaste põlvkonnal, kes on sündinud peale 1995. aastat. Kõigis eelpool nimetatud linnades viiakse kohalike noortega läbi töötoad; salvestuste ja intervjuude põhjal koorub loodetavasti aus üldistus, kus püütakse hoiduda stereotüüpidest ja eelarvamustest.

Lavastusele eelneb 2017. aasta augustis kohalike teismelistega läbiviidav töötuba, mille tulemusi saab näha 2018. aasta kevadel. Kogu tööprotsess teismelistega erinevates Euroopa linnades kulmineerub lavastusega Brüsselis.

Lavastuses löövad lisaks noortele kaasa ka professionaalsed näitlejad. Salvatore Calcagnot ja tema loomingulist meeskonda huvitab eelkõige, kui privaatsed on tegelikult isiklikud andmed BIG DATA ajastul. Milline on see hüpervõrgustunud noorte olemus, kui nad nõustuvad end laval avama ja kas see, mida me kuuleme, võib meid üllatada? Mida sisaldab 21. sajandi teise kümnendi Pandora laegas kui me üritame selle kaant kergitada? Lavastusega kaasnevad ka erinevad konteksti laiendavad üritused nagu näiteks vestlused, diskussioonid ning fotonäitus.

Salvatore Calcagno on noor ja lootustandev belgia teatrilavastaja, kes on lõpetanud Belgia Riikiku Etenduskunstide Kõrgkooli (INSAS) olles Armel Rousseli õpilane. Tema esimene lavastus La Vecchia Vacca etendus alles 2013. aastal, kuid juba praegu võib Calcagno puhul rääkida isikupärasest lavastajakäekirjast. 2017/2018 on Calcagno residentuuris Brüsseli teatris Théâtre Les Tanneurs.

 

 

TAUSTAINFO

2017/2018 hooaja ideekonkurss

  1. jaanuaril 2017 lõppenud Vaba Lava ideekonkurssidele laekus projektiteatritelt, vabatruppidelt ja vabakutselistelt loojatelt 142 taotlust, sellest 30 taotlust Eestist ja 112 taotlust välismaalt, sealjuures mitmed nimekad maailmaklassi staarid.

Taotlusi esitati pea kõikidest Euroopa riikidest, lisaks USA-st, Kanadast ja Taiwanist. Välisriikidest tuli kõige suurem arv taotlusi Prantsusmaalt (25), palju projektiideid laekus ka Venemaalt (18) ja Belgiast (11).

Vaba Lava 2017/2018 kuraatoriprogrammi ideekonkursile oodati lavastusprojekte, mis käsitleksid informatsiooni ülekülluse (Big Data) ning tõejärgse ajastu (Post-truth) temaatikat. Vaba Lava kahe järgmise hooaja fookus on frankofoonia.

Lisaks kutsus Vaba Lava koostöös NUKU teatriga osalema EV 100 teatriprogrammi “Sajandi lugu” ideekonkursil.  NUKU teatri ja Vaba Lava eesmärgiks on luua lavastus, mis käsitleks 1980ndaid aastaid nii Eesti kui ka maailma ajaloo kontekstis laiemalt, leides ja luues selle jaoks unikaalse ning kujundipõhise teatrikeele.

 

Väljavalitud lavastuste hulgas on sõna- ja tantsuteatrit, visuaal- ja tehnoloogilist teatrit, dokumentaalteatrit ning performance’it. Märksõnadeks on filmi ja teatri väljendusvahendite kasutamine, interdistsiplinaarus, personaalne informatsioon, rahvusvaheline koostöö, noorte kaasamine ja kõnetamine.

 

Lavastusprojektid on välja valinud Vaba Lava 2017/18 hooaja kuraatorid José Alfarroba ja Tristan Barani Prantsusmaalt. Konsultandiks on Vaba Lava teatrikeskuse juhatuse liige ja tegevjuht Kristiina Reidolv. EV 100 teatriprojekti lavastuse valisid välja kuraatorid koostöös Vaba Lava tegevjuhi Kristiina Reidolvi ja NUKU Teatri esindajate Mirko Rajase ja Joonas Tartuga.

 

Vaba Lava kuraatorid 2017-2019

José Alfarroba on sündinud 1950. aastal Lõuna-Portugalis. 1969. aastal kolis ta poliitilistel põhjustel Prantsusmaale ning töötas esmalt organisatsioonis Culture and Freedom Network of Léo Lagrange. 1984. aastal sai José Alfarrobast Rutebeufi nimelise teatri (Le théâtre Rutebeuf) kunstiline juht ja direktor. Sellesse perioodi jäi ka tänavakunsti festivali Folies Urbaines asutamine. 1998. aastal alustas Jose tööd teatri Théâtre de Vanves kunstilise juhi ja direktorina. Théâtre de Vanves on interdistsiplinaarne etenduskunstide keskus, kus on esindatud nii kaasaegne sõna-, tantsu- ja muusikateater kui ka film. 2016. aastal toimub Vanves´is juba 19. korda rahvusvaheline festival Artdanthé, mille initsiaatoriks oli José Alfarroba. Festivali põhifookuses on kaasaegne tants, kuid esindatud on ka teised etenduskunstid – sõnateater, performance´id, visuaalteater jne.

 

Tristan Barani on õppinud Pariisi 2. Ülikoolis (Université Paris 2 Panthéon-Assas) õigusteadust ning meediat ja avalikke suhteid. Ta on seotud Théâtre de Vanves´iga alates 2006. aastast. Alates 2010. aastast on Tristan Barani koos José Alfarrobaga arendanud rahvusvahelisi suhteid Artdanthé festivali raames. Kui Théâtre de Vanves juhiks sai Anouchka Charbey, sai Tristanist interdistsiplinaarse etenduskunstide festivali Artdanthé programmijuht. 2015. aastal valiti Tristan Prantsuse Kultuuriministeeriumi valitsusalas oleva komisjoni DRAC Île-de-France kaasaegse tantsu eksperdiks. Lisaks juhib Tristan Vanves´i, Brüsseli ja Pariisi noorte etenduskunstnike vahetus- ja koostööpro


*2017/2018 kuraatoriprogrammi joogipartneriks on Meukow konjak ja Torrese veinid.